Kui räägime riigikaitsest, mõtleme sageli kaitseväele ja relvastusele. Ometi ei sünni ühiskonna vastupanuvõime ainult rindel – seda kinnitab Ukraina viimaste aastate kogemus. Täiemahulisest sõjast hoolimata töötavad seal jätkuvalt haiglad, koolid ja ettevõtted. Tõsi, osa inimesi on riigist lahkunud, kuid toetab oma kodumaad ka välismaal elades. Veelgi rohkem on neid, kes on jäänud kohale ning hoiavad ühiskonda toimimas ka kõige keerulisemates oludes.
See tõstatab küsimuse, millele peab otsa vaatama ka Eesti: kes jääb Eestit hoidma, kui olukord muutub tõsiseks? Kas meie roll kriisis piirdub juhiste järgimise, varjumise ja oma pere eest hoolitsemisega või saab igaüks anda suurema panuse sellesse, et ühiskond toimiks ka kõige raskematel aegadel?
"Ühiskonna vastupanuvõime ei teki kriisi puhkedes, vaid kujuneb välja palju varem. Selle aluseks on inimeste teadmine, et nad saavad hakkama, nende lähedased on hoitud ja kogukond toimib. Just seetõttu panustab riik üha enam elanikkonnakaitsesse: ajakohastab seadusandlust, arendab kriisivalmidust, toetab varjumisvõimaluste rajamist ning suurendab inimeste teadlikkust. Seda kõike põhjusel, et mida kindlamalt inimene end kaitstuna tunneb, seda suurem on tõenäosus, et ta on valmis jääma, panustama ja vastutama," ütleb Sisekaitseakadeemia elanikkonna teadus- ja arenduskeskuse juhataja Tauno Suurkivi.
Tema sõnul näitavad uuringud, et kriisideks on sageli kõige paremini valmistunud maapiirkondade inimesed, sest nad on harjunud iseseisvalt toime tulema ka siis, kui elekter katkeb või teenused on ajutiselt häiritud. "Valmisolek annab kindlustunde, mis omakorda loob valmisoleku panustada ühisesse eesmärki. Samas ei sõltu vastupanuvõime üksnes inimeste isiklikest kriisivarudest ega sellest, kas elatakse maal või linnas. Eestis elab suur hulk erineva keele- ja kultuuritaustaga inimesi. Kui soovime, et inimesed seisaksid rasketel aegadel Eesti kõrval, peavad nad tundma, et Eesti seisab ka nende kõrval. Kuidas tugevdada ühist identiteeti, usaldust ja kuuluvustunnet? Kuidas vältida olukorda, kus osa inimestest jääb kõrvaltvaatajaks, sest nad ei näe enda rolli Eesti tulevikus," küsib Suurkivi.
Ta leiab, et oluline roll on selles arutelus ka Kaitseväel ja Kaitseliidul, mille liikmeskond on viimastel aastatel kasvanud. "Samas ei tähenda Eesti kaitsmine aga ainult relva kandmist. Keegi peab hoidma töös kogukondi, ettevõtteid, kohalikke omavalitsusi, meediat, vabatahtlikke võrgustikke ja paljusid teisi eluvaldkondi, mis võimaldavad ühiskonnal ka kriisi ajal edasi toimida," tõdeb Suurkivi lõpetuseks.
Eelmainitud küsimusi arutame 7. augustil kell 12.00–13.30 Arvamusfestivali siseturvalisuse alal toimuvas arutelus „Kes jääb Eestit hoidma, kui olukord muutub tõsiseks?“. Vestluses, mida juhib Sisekaitseakadeemia elanikkonnakaitse teadus- ja arenduskeskuse juhataja Tauno Suurkivi, osalevad Siseministeeriumi kriisivalmiduse osakonna juhataja Anastassia Ümar, Kaitseväe diviisi staabiülem Janno Märk, ERR-i Narva korrespondent Jüri Nikolajev ning Eesti Külaliikumise Kodukant juhatuse liige Tanel Talve.
